Lugu sellest kuidas mu lapsed omale Eesti kodakondsuse said

Lisa kommentaar

mai 28, 2023 kirjutas Tasneem

Mis põhjusel või kellele ma seda lugu hetkel rääkimas olen, on mulle eneselegi selgusetu. Hinge kripeldavad vastuseta küsimused. Pole kõrvu kellele rääkida, pole südant keda huvitaks, pole kedagi kes valgust sellesse loosse tooks. On vaid kahtlused isikute suhtes kes ilmselt kunagi tõde ei hakkagi rääkima. Olles ise juba piisavalt vana ja elu näinud, olen pidanud kurvastusega tõdema et maailmas on (palju) inimesi, kes on oma enese hingest niipalju eemaldunud et tõe rääkimine või väärteo üle süümevalu tundmine nende jaoks täiesti võõraks on jäänud. Selliste inimeste küsitlemine on mõtetu vaev. Teemast lihtne rääkimine viiks aga vaid suuremasse segadusse sest et selliste isikute poolne reageerimine on tühipaljas keerutamine, alusetu argumenteerimine ja mõtetu ajakulu. Seepärast ma nüüd istungi siin oma blogiga üksi, räägin juttu iseendale ja suure tõenäosusega ka sulle kes sa mulle kunagi midagi head soovinud pole. Sest et need kes minu hoolivas ringis on, enamasti siin blogis ei käi. Juhul, kui sa aga oled kogemata siia sattunud, otsusta ise kas sul selle teema teadmine kunagi üldse mingit kasu võiks tuua, sest et minu lugu on erinev tavapärastest lugudest. Nimelt kõik teised paistavad olevat läbinud selle sama protsessi kiirelt, probleemitult, just nii nagu see peabki olema.

Eesti seaduste kohaselt tuleb 30 päeva jooksul peale lapse sünni välisriigis registreerimist sellest teavitada ka saatkonda. Saatkonda tuleb viia kakskeelne (või inglise keelne) tõlge sünnitunnistusest, tasuda dokumentide legaliseerimise eest ning sellega suures plaanis kogu teema piirdubki.

Minnes nüüd tagasi ajas 12 aastat (siis kui ma oma esimese lapse sain), siis minu olukord toona oli keeruline. Püüdes seda selgitada võimalikult lühidalt siis võiks öelda ehk et olin rohkem nagu õigusteta sünnituslehm, kelle laps kuulus tema isale ja perele. Oma pead ma toona ei vaevanud sünni registreerimisega, teadmata isegi sellise seaduse olemasolust, tundus minu jaoks loogiline asjade käik et kui mul tekib vajadus lapsi Eesti Rahvastikuregistrisse registreerida siis ma seda vastavalt vajadusele saan teha hiljem. Kogu minu argielu oli suunatud selle parendamisele ja oma õiguste välja nõudmisele perekonnas. Tagant järele tundub kogu teema lihtsalt hale, ent toona, olles abikaasa perekonna psühholoogilise rünnaku all, samal ajal omamata tuge oma bioloogilise perekonna poolt, lahendasin olukorda omamoodi ning võitlesin omad õigused välja ka. Lugu mu bioloogilise perekonnaga on jällegi hoopis teine lugu mida võiks võtta lühidalt kokku faktiga et oleks ma hoolivast ja armastavast perekonnast poleks ma kunagi vaadanud oma praeguse abikaasa poole, rääkimata temaga abiellumisest ja laste saamisest (trauma bonding). Muidugi oli mul omajagu tuge sõbrannade poolt, ent need suhted olid pinnapealsed: mind kas hüljati minu enese toksilisuse tõttu või põhinesid suhted tühipaljal huvil. Tead ju küll inimesi kes oma eluga väga hästi hakkama ei saa ning selle asemel et seda parendada käivad teiste elude üle arvustamas ja jutuainet otsimas.

Hiljem, kui oma elu ja iseenda palju paremasse paika olin tõstnud, ei tundnud vajadust laste dokumentidega tegeleda. Neil mõlemal oli Egiptuses registreeritud sünnid, seega kõik vajalikud õigused. Umbes 2 aastat tagasi aga jäi mulle näppu vanema lapse sünnitunnistus millel minu nimi täiesti valesti oli kirjutatud. Fakt on see et eesti tähestikust araabia tähestikku ümber kirjutamine võib tuua kaasa mõningaid ebatäpsusi, ent siin oli tegemist sulaselge soperdusega. Arvestades mu abielualgusaegset olustikku tekitas see fakt loomulikult kahtlusi. Vaadates aga oma abielu hetkeolukorda, mis on karidele jooksnud, piirdudes vaid ühise katuse all elamisega, tundus tegemist olevat sobiva ajaga nõudmaks välja õigus laste Eesti poolseks registreerimiseks. Ja-jah, ma saan ise ka aru kui tobe tundub õiguse välja nõudmine mis peaks olema vaba ja läbi viidud 10+ aastat tagasi, ent selliste inimestega ma siin kõrvuti elan ja niisugune see reaalsus on. Oleksin ma sama asja vahetult peale laste sündi nõudnud, poleks ma ilma advokaadi abita (kui isegi) midagi tehtud saanud. Minu tagamõte on elu usaladamisel (Jumala usaldamisel). Kõik toimub selle kõige õigemal hetkel. Nüüd oli aeg sobiv need dokumendid korda seada. Abikaasa, püüdes oma süütust tõestada, käis läbi mitmed ametiasutused, sai tehtud dokumendi korrigeerimine, väljastamine ja legaliseerimine. Ja see protsess võttis tal vaid aasta 🙂 Egiptuse poolne asjade käik ei tulnud mulle sugugi üllatusena. Olen siin pikalt juba elanud, tean mis inimsetega ja millise riigiga tegemist on.

Arvates, et raskeim osa on möödas, asusin Eesti saatkonnaga suhtlema. Täiesti naiivselt arvasin et esitades vajalikud dokumendid ja tasudes riigilõivu, peaks kogu protsess läbitud olema. Aktiivselt asusin saatkonnaga suhtlema jaanuari keskelt ent lapsed said Eesti Rahvastikuregistrisse kantud alles 03.2023. Võrreldes Egiptuse poolega see ajavahe ei tundugi pikk. Mis mulle raskusi valmistas oli aga konsuli keerutamine ja soovimatus andmehõivet teha. Kogu skeem tundus olevat selles et peale dokumentide legaliseerimist sooviti neid mulle tagastada ilma Eesti pool registreerimata. Miks või kellele see kasulik peaks olema on mulle selgusetu. Ühelt poolt toodi välja seadus mida ma rikkunud olin mille kohaselt lapsed registreerimata olid (justkui püüdes mind positsioneerida kui süüdlast), teisalt aga püüti mulle selgeks teha et mu lastel on seaduse silmis sünnist alates kodakondsus juba olemas. Kes nüüd seda viimast lauset loeb, mõtisklegu ja tehku omad järeldused. Mulle püüti tagastada dokumente nii suure kihuga et sooviti neid mulle kullerteenusega ära saata, ent hiljem kogu protsessi lõpus kui ma selle teenuse kohta küsisin, vastati mulle et saatkond kulleriteenuseid ei organiseeri. Vahepeal sain isegi telefonikõne milles sekretär palus mul dokumentidele järele minna arvates et ma soovisin minna isiklikult Eesti lapsi registreerima. Huvitav kas nad pakuvad sama võimalust ka vastsünnitanuile (ma räägin siinkohal dokumentideta imikuga reisimisest)? Ma keeldusin dokumentidele järele minemast enne kui lapsed on Rahvastikuregitrisse kantud, samal ajal püüdsin end kurssi viia protsessiks vajaliku paberimajandusega, mida, milleks ja kuhu, kes peab esitama. Asja veelgi kummalisemaks teeb asjaolu et vahepeal avastasin et ka minu abielu pole Eestis registreeritud. Ometi ma mäletan selgelt et me käisime saatkonnas ja esitasime dokumendid. Tundub justkui viidi läbi sama skeem 2009 aastal. Aga kes selle taga siis on? Kel üldse on võimu konsulit suunata sellisele skeemile? Võib ju oletada et praegune saatkonna personal pole lihtsalt väga huvitatud oma töö tegemisest. Aga see jällegi ei seleta lugu mu abieludokumentidega ega ka seda kuidas neil siis oli niipalju energiat keerutamiseks, teades et nad saavad must lahti niipea kui andmehõive sooritavad. Seega langeb kahtlus saatkonnalt ja liigub edasi Eesti. Kas Eesti riigil on probleemiks minu usk? Aga pole ma ju ainus moslem kes on Egiptuses abiellunud ja sünnitanud. Ometi selline asjade käik on osaks saanud vaid mulle. Lisaks räägib sellele vastukaaluks asjaolu et sain lapsed registreeritud koheselt peale seda kui saatkonda teavitasin oma plaanist teavitada Eesti vastavaid ametiasutusi kogu nende keerutamisest ja sealt poolt selgituse ning abi küsimisest. Viimase võimaliku variandina jääb üle vaadata mu perekonna poole, aga kuidas…kuidas saab eraisik paluda saatkonnalt sellist käitmist ja miks peaks see palve üldse vastu võetama? On seal veel mõni võimalus?

Kui sa loed seda teksti ja oled mingil viisil selle looga seotud siis tea et ma sain väga haiget. Ma olen pärit perekonnast mille musta lambana olnud teiste hammaste vahel juba enne moselmiks hakkamist. Ka mu lootus leida oma koht Egiptuses, uue pere juures ei sujunud, vaid vastupidiselt mu naiivsele ootustele ei võetud mind omaks ka siin. Tundub et maailmas jagub inimesi kel on minu vastu mingi tõsine probleem…aga mis sellel kõigel pistmist mu lastega on? Kes iganes sa ka oled, mul on sulle üks sõnum: mine ela oma elu ja hoia minust eemale. Ära tule ka mu laste ellu. Loodan et leiad abi psühholoogi juurest sest sa vajad seda. Tea et kõik inimesed kellega me kokku puutume oma argipäevas, kõigil on omad mured, läbielamised ja traumad, omad püüud ja sihid…ära tee kellegi elu raskemaks kui see juba on!