Minu moslemiks saamise lugu

Lisa kommentaar

aprill 29, 2024 kirjutas Tasneem

Leidsin oma blogisügavustest ühe ammusel ajal kirja pandud ‘Minu loo’. Seda lugedes tekkis soov sama teemat hoopis teismoodi ja teiste elukogemuste varal käsitleda. Just sel põhjusel ei asunud ma vana kirjutist ümber kirjutama, vaid tegin täitsa uue postituse.

Millal saab alguse üks või teine elu pööritav sündmus? Kas selleks on teadlik valiku tegemise hetk või on selle alguseks hoopis erinevate eelsündmuste jada? Islami järgi on Jumal meie elulood üles kirjutanud juba enne meie sündi. Siinkohal aga ei tohiks alluda saatuse kirjutistele, uskudes et meie endi jõud on olematu. Me peaksime oskama saatuse- ja isikliku valiku teemas liikuda kui rändajad, tehes parimaid otsuseid ning olles iseenda parimaks versiooniks aga selle kõige juures alluda ka Jumala juhatusele. Ärgem unustagem et saatust saab muuta/mõjutada meie igaühe Dua (lühike lihtne palvesoov Jumalale). Just, Islam ikka ja jälle üllatab oma lihtsusega, seda isegi kogu suure ja sügava saatuse teema puhul.

Vaadates tagasi oma elule arvan ma oma Islamisse pöördumise tee alguspunktiks Dua’t, mille esitasin hääletult, läbi iseenda hinge, tollal teadmata kellele täpselt, omamata isegi infot Islami või moslemite kohta. Arvan et olin toona umbes 16. aastane. Polnud mind kellelegi tarvis, polnud mul kuhugi minna ega midagi oma eluga peale hakata. Sel ajal mil eakaaslased tegid perekonna toetusel sihikindlaid ettevalmistusi eluks, olin mina nii eksinud et ei teadnud isegi kuhu suunas omad sammud sellest surnuaiast edasi viia. Surnuaiast?! He-he 😊 Ei ole ma rääkimas hirmu-ja õuduslugu, vaid väga loomulikust mõtteviisist ühe ateisti peas. Siinkohal meenub mulle kellegi väide mille kohaselt ateistid on irooniliselt üheks sügavalt religiosseks inimgrupiks. Kuna meie hing on näinud tõde, olles olnud enne sündi Jumala juures koos teiste hingedega, siis sellest lähtuvalt on meid kogu elu saatmas tung alluda tõele. Seepärast ateistid on tihtilugu väga ebausklikud. Just nagu prohvet Ibrahim otsis Jumalat vaadates päikese, kuu ja tähtede poole…niisamuti vaatavad ateistid kõikjale otsides jumalikku suunamist ja saatuse märke. Sedasi tundsin ka mina oma hinges et ma pole üksi ja ma saan abi paluda ent minu loogika ütles et selleks kõige soodsaim viis on otsida üles mu vanaema haud ja läbi tema hinge küsida juhatust. Tundus et surnuaias on rohkem tõe teadjaid kui seda on linnatänavail. Ja ega ma selles oletuses vale polnudki.

Omades mälestustes tuuseldasin mööda surnuaia radasid otsides vanaema hauda, mäletamata selle täpset asupaika. Olenemata, et surnuaed asetses suure tee vahetus läheduses, oli sel omapärane vaikus ja miljöö. Linnakära ja autode müra oli vaid paari sammu kaugusel, ent sellele vaatamata justkui summutatud silmale nähtamatu seina läbi. Miks meid valdab kurbus sisenedes surnuaeda? Kogu elu kiirus ja rahutus paistab siin peatuvat. See on paik mis tuletab meile meelde et ka meie teekond saab kord otsa, meie võimalused kasutatud ja sel hetkel kui saatus viib meid selle kindla Jumala poolt määratud ja Tema poolt üles kirjutatud hetkeni, me enam mitte midagi muuta ei saa. Kõik me elu teod ja otsused saavutavad püsivalt kestva ajatuse. Lahkunud hinged ja lõppenud eluteed on siinsamas, peaagu käega katsutavas läheduses, ent samal ajal kaugel, teises dimensioonis, haardeulatusest väljas. Keegi neist meid tegelikult aidata ei saa. Neil oli oma elutee, mis on tänaseks otsa saanud ja ühegi siit ilmast lahkunu poole abi pöördumine enesega loodetud tulemust kaasa ei too. Siinkohal ei saa mainimata jätta et surnutelt abi palumine on lausa patt Islamis. Ent ega ma seda toona teadnud. Olin ateist kes otsis märke enese ümbert, aimamata et kogu tõde minu enese sees juba olemas oli.

Ei usu et ma selle õige haua toona üles leidsin ja ega see polnudki oluline. Istusin ühele surnuaia pingile ning pöörasin end omades mõtetes hauasügavusse. Püüdes sõnastada soovi iseenda mõtteis, vastati aga mu palvele reaalselt. Ma kuuslin kedagi minuga hääletult rääkivat. Tunnetasin selle sõnumi suunaks aga mitte hauaügavust ega ka mitte taevakõrgust, vaid see tuli kusagilt minuga suhtelisest vahetusest diagonaalsel suunal ülevalt.  Sarnast fenomeni on kogenud paljud inimesed üle maailma ja seda nimetatakse ’The third man factor’. On mitmeid teooriaid selle faktori selgitamiseks, minu arvamus on aga et tegemist ongi Jumaliku juhatusega, seda kas läbi hinge meie sees või läbi inglite meie ümber. Nii ühel- kui ka teisel viisil on tegemist Jumala enda sõnumiga. Ja selleks et seda vastu võtta ei pea olema üldsegi moslem, ega kristlane, ega isegi mitte usklik. Minu teooria kohaselt on sellise fenomeni jaoks ainutingimus saavutada iseendas seisund, mille puhul suudetakse maised soovid jätta, ning keskenduda oma kõrgemale saatuse määratlusele. Kõik ahastavad elusündmused, mis isikut sellise seisundi saavutamiseks ette seavad, omavad kardinaalset tähtsust selle saavutamisel. Islamgi ütleb et Jumal testib neid keda ta armastab. On inimesi kelle elu sujub ning keda ei õnnistata sellise kogemusega. Ent see ei välista femomeni tõesust. Hoopis vastupidiselt annab see tõestust selle kohta et me saame osaks vaid selle, mille vastuvõtmiseks me oleme valmis.

Jumal oli saatnud minu juurde nähtamatu sõnumitooja (ingli) kellega mul oli lühike hääletu vestlus. Ma polnud oma soovi sõnadessegi veel osanud panna kui mulle vastati kõheldes, justkui uskumata et ma olen selle sõnumi vääriline, et tõe tee on olemas aga see asub väga kaugel minust. Mind ka hoiatati et pöördumine tõe teele on raske, täis katsumusi ja teste ning mind ei saa saatma soovitud kergus ning ihaldatud õnnetunnet pakitsev elupööre. Mäletan et võtsin hetke vastamiseks ning lasin infol endast läbi voolata. Minu vastus oli aga kindel. Vaikides vastasin et olen valmis suunduma keeruliseile, samm-sammult tõeni viivaile radadele, sest et olin väsinud suunatust ekslemisest. Sellele järgnes reaalsusemüksatus, vestlus oli läbi, ma olin jäetud üksi niisama järsult nagu oli vestlus ka alguse saanud. Mulle polnud antud ühetegi viidet ega olnud ma targem teadmaks kuhu suunas nüüd siit surnuaialt lahkudes edasi minna.

Nii nagu iga suur asi saab alguse tillukestest sammudest, nii ka järgnes sellele sündmusele palju pisikesi samme järgneva pea kümne aasta jooksul, enne kui mina tegelikult usutunnistuse andsin. Nii nagu minu puhul kõik, isegi usuvande andmine oli selline ligadi-lögadi ettevõtmine. Ei olnud mul palju teadmisi Islamist ega kindlat tulevikusoovi kogu järgnevaks eluks moslemiks saada, vaid lihtsalt soov proovida Ramadani paastu koos teiste moslemitega. Oma esimesel Ramadanil kogesin aga ka veel teist üleloomulikku sündmust. Olles juba selline kohmetu eksleja ei saa ma ka sellest sündmusest rääkida uhkuse ja enesekindlusega. Ent kuna mu elu on olnud selline ebakindlate faaside kogumik, siis minu jaoks pole tavapäratu tunnetada kellegi kaitsvat või suunavat kohalolekut. Mis aga muudel juhtudel piirdub vaid sisetundega ega kerki sellisele meeltega tajutavale tasemele nagu eelnevalt kirjeldatud vestlus ingliga. Minu teine kokkupuude oli aga lisaks akustilisele ka visuaalne. Ühel oma esimestest Ramadani öödest äkitsi ärgatuna (või kas ma üldse ärkasin, ehk oli see kõik üks tühipaljas uni…) nägin ma oma toas minu ees seismas heledat, pika kõhna ent tugeva kehaehitusega meesterahvast. Minus polnud hirmuvarjugi, mis loomulikult igaüht valdaks nähes enese ees seletamatut kujutist. Ta polnud lihane keha nagu inimene, ma olin võimeline temast läbi nägema, märgates oma Koraani tõlget teiselpool ruumi. Tabasin end tunnetamas tema kohmetust, justkui arutlemas põhjuse üle et miks teda üldse minu juurde oli saadetud. Ma kindlalt mäletan oma üllatust ning mõistmatust selles osas et ta oli saadetud ega polnud ise tulnud. Küsisin telepaatiliselt selt isikult et kes ta on. Millele vastusena ta polnud isegi päris kindel kuidas seda infot minuni tuua. Ta ütles vaid et mina tean teda sellise kujutise järgi, võttes hetkeks sisse ristilöödud Jeesuse poosi, ta ütles ka et see on vale kujutis, või info, või et midagi selles loos oli valet. Seejärel andis ta mulle võimaluse küsimusi küsida. Mille peale mina, täielik tobu, üllatusin ja küsisin vastu et miks ma temalt üldse millegi kohta midagi pärima peaksin. Justkui kogu lugu poleks juba olnud saavutanud totruse kõrgpunkti, vastas ta kohmetult et enamasti tema poole info saamikseks pöördutakse. Mispeale mina aga pöörasin teise külje ja magasin edasi.

Ma ei tea kas oli tegemist unenäoga või peaksin tundma ma end õnnistatuna kuna võibolla saadeti minu juurde prohvet Jesus ( prohvet Isa), kes Islami järgi polnud iialgi risti löödud. Ent siis peaksin ma ka tunnistama et olen kõige suurem tobu maailmas, kuna selliseid võimalusi ei saa osaks meist igaühele ja päris kindlasti olen ma ainus kes selle võimaluse sõna otseses mõttes prügikasti on visanud. Nagu ka üks Juudi vanatarkus ütleb: Jumal kaitseb lolle. Mu elu on täis lugematul arvul rumalaid otsuseid ja valikuid ent selle kõige juures olen tunnetanud aeg-ajalt kellegi kaitsvat kohaolekut. Kui teised inimesed paistavad sammuvat sirgeid otseteid mööda siis mina susserdan ikka läbi mülgaste ja soode, singa-vonga, ent mingi ime läbi jõuan õigesse kohta välja, seda aga tihtilugu sügavama mõistmistepagasiga kui otseteed käiad. Aga kus siis asub see minu moslemiks saamise alguspunkt? Kas teismelisena surnuaial Dua’t tehes, noore naisena Islami usuvannet andes või kusagil hoopis hilisemas elus mil Islami kohta ka teadmisi on olnud kogunenud ning mil elu Islami järgi seada olen püüdnud. On ju levinud fakt et ka sündinud moslemitel on hetk mil neist on saanud päriselt moslemid, hetk mil nad on vastu võtnud otsuse oma usku sügavamalt praktiseerida ja mitte iga moslem ei jõuagi selle otsuseni. Kogutõe hetk saab olema tulevikus, siis kui see mu ette laiali avatakse ja see saab olema tõe taastunnetamise hetk, sest et hing on tõest loodud, hing mis minu elusoleku ajal igal südamelöögil tõde avalikustada püüab.